Eesti kirjakeele ajalugu
Palatalisatsioon on märgitud.
Sõnaseletused napisõnalised, eelisatud sünonüümid. Muugi VÕS oli eriti suure levikuga
raamat ning seetõttu ka eesti kirjakeele tegelik ühtlustaja.
4. Suur õigekeelsus-sõnaraamat. 1.vihik 1948 ja 2.vihik 1951. Pidi olema veel mahukam kui
ÕS, käsikirja koostasid Arnold Kask ja Erich Raiet, viimistles J.V Veski. Töötati välja VÕSi
omast veel väiksem muuttüübisõnastik, kuid selle tegemine jäi poolikuks sõna kobrasrott
juures, sest Kask ja Veski olid koormatud ülikoolitööga, poliitiline olukord oma järskude
ümberhindamistega oli ebasoodne, oli vähe materjali sõnavara muutumise kohta, sh eriti
oskussõnavara kohta. Sõnaraamat oleks veninud ja esimesed vihikud vananenud.
5. Väike õigekeelsuse sõnaraamat (1953). Et õigekeelsus sõnaraamatut liiga kaua oodata ei
tuleks, otsustati valmis teha väiksem Keele ja Kirjanduse Instituudi kollektiivse tööna. Püüti
annaabi.ee 
