Eesti 15-17 sajand
Nagu varem, nii ei moodustanud
Eesti ala ka nüüd halduslikku tervikut, vaid jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti
neli maakonda- läänemaa, harjumaa, järvamaa ja virumaa-, mis olid rootsi kätte läinud juba
liivi sõjas, moodustasid liivimaa kubermangu keskusega riias. Eesti alalt kuulus liivimaa
kubermangu pärnu ja tartu maakond, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest
märksa suuremad, hõlmates kogu lõuna-eesti mandriosa. Saaremaa kuulus vormiliselt
liivimaa kobermangu. Saaremaal aga oli oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus ning erinev
maksusüsteem. Kubermangude kõrgeimaks valitsusametnikuks oli monarhi määratud ning
talle vahetult alluv kindralkuberner, kes kamandas oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid
ametisse ja kontrollisid riigiametnike tööd. Eestis oli samas ka 3 rüütelkonda, kes teostasid
võimu. Olid meeskohtud ja maakohtud, mis arutasid talupoegade ja mitteaadlike süüasju.
Rootsi riik oli jõudnud oma võimsuse tipule.