üle. Aastatel 1914-1917 ilmusid ta armastusele ja loodusele pühendatud luuletused mitmel pool. Tänu "Siuru" rühmitusele ilmusid "Sonetid" (1917), "Eelõitseng" (1918) ja "Sinine puri" (1918). Under tutvus ekspressionismiga tänu tõlkimisele. Selle mõjud tema loomingule tulid ilmsiks teema ja käsitluse muutustes kahes uues teoses "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1920). Tema teadmised ja nägemus maailmast olid laienenud, kuid poeetilised saavutused jäid kobavaks ning ebakindlaks. Luule kujundid vältisid klassikalist poeetilist vormi, ilmnes vastandite kujutamine ning hea ja halva vaheline võitlus.1920. teisel poolel kirjutatus õnnestus Underil ühendada tundeküllane nägemus oma varasest armastusluulest filosoofilise üldistamisega oma hilisemast loomingust. Tulemus, "Hääl varjust" (1927), "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) ja "Õnnevarjutus" (1929), kuulub eesti luule paremuse hulka.
luulega on ta siiani meeldejääv ning esteetilist rahuldust pakkuv kirjanik. Esmakordselt kasutas ta ka erootilise luule arendusi. Nooremate ning vabameelsemate lugejate hulgas muutus tema luule kiiresti populaarseks. Under tutvus ekspressionismiga tänu tõlkimisele. Selle mõjud tema loomingule tulid ilmsiks teema ja käsitluse muutustes kahes uues teoses “Verivalla” (1920) ja “Pärisosa” (1920). Tema teadmised ja nägemus maailmast olid laienenud, kuid poeetilised saavutused jäid kobavaks ning ebakindlaks. Luule kujundid vältisid klassikalist poeetilist vormi, ilmnes vastandite kujutamine ning hea ja halva vaheline võitlus. 1920. teisel poolel kirjutatus õnnestus Underil ühendada tundeküllane nägemus oma varasest armastusluulest filosoofilise üldistamisega oma hilisemast loomingust. Tulemus, “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928) ja “Õnnevarjutus” (1929), kuulub eesti luule paremuse hulka.
annaabi.ee 
