Tüdrukud olid rõõmsad ja hakkasid sinna poole sõudma. Jõudes saarele, hakkasid nad endile midagi hamba alla otsima. Nad kolasid seal ringi mõned tunnid ja kõhud said neil täis. Saabus öö ja Mann hakkas pimedust kartma. Nad otsisid endale varjualust ja leidsid ühe koopa. Paar tundi maganud, tõusis Merlin üles ja vaatas, et nad on sinna koopasse lõksu jäänud. Keegi oli lükanud suure-suure kivi koopa ava ette. Tüdrukud hakkasid kartma ja uut väljapääsu otsima. Nad kobasid pimeduses, kuni lõpuks saabus hommik ja ühest seinast hakkas paistma hele päikesevalgus. Triin hakkas kive eest ära lükkama ja lõpuks oli ava juba nii suur, et tüdrukud mahtusid sealt läbi. Ehmunud ja hirmust värisevad Triin, Merlin ja Mann hakkasid randa, paadi poole jooksma, kummaliste helide ja karjete saatel. Kui nad paadini jõudsid, istusid ruttu sisse ja hakkasid sõudma. Saarelt aga kostis veel palju hüüde ja tundmatuid hääli.
kinni. Kui ta suud tahtis avada, et teist korda karjuda, nägi ta üleval oma pea kohal balustraadi äärel Quasimodo õudset tasu-himu.list nägu. Ta jäi sõnatuks. All avanes kuristik. Maapinnani oli üle kahesaja jala. Ses hirmsas asendis ei lausunud ülemdiakon ainsatki sõna ega oianud ühtki korda. Ta käänles ainult vihmaveetoru ümber, püüdes ennekuulmatu visadusega tagasi balustraadile pääseda. Kuid ta käed libastusid graniidil, jalad kobasid määrdinud seina, ilma et kuhugi kinni oleksid hakanud. Need, kes Jumalaema kiriku torni otsas on käinud, teavad, et otse balustraadi all on kivist rinnak. Just selle karniisi kaldserval rabeleski kõi- 487 gest väest vaene ülemdiakon. Tal oli tegemist längus, mitte püstloodis müüriga. Et teda kuristikust päästa, oleks piisanud käe süütamisest. Kuid kellalööja ei vaadanudki preestri poole. Ta silmitses GreveM platsi. Ta vaatles võllast. Ta vaatas mustlastüdruku poole.
oleks korras ja joones; mind käskisid nad küünlaga kaasa tulla. Panime keldriukse endi taga kinni; kui nad leidsid koti rahaga, puistasid nad raha välja põrandale. Oli ilus vaadata seda suurt kullahulka. Oi, kuidas kuninga silmad hiilgasid! Ta lõi hertsogile laksudes õla pihta ja ütles: «No, see on alles tore lugu! Ei paremat saa olla. Noh, Bilgewater, see lööb «kaelkirjaku» üle; eks?» Hertsog arvas sedasama. Nad kobasid kuldmünte, lasksid neid läbi sõrmede libiseda ja kõlinal põrandale kukkuda. Kuningas ütles: «Mis seal rääkida, olla rikka surnu vennad ja ta pärijate hooldajad -- see on paras amet mulle ja teilej, Bilge. See tuleb kõik sellest, kui inimene loodab saatuse peale. See on alati kõige parem. Olen nii mõndagi katsunud, kuid see on kõige parem.» Mõni teine oleks rahahunnikuga rahul ja selle umbes vastu võtnud, aga ei: nemad pidid rahad üle lugema. Nii 375
annaabi.ee 
