II Maailmasõja Lahingumoona Analüüs
oli kolm päästekompaniid ja igas päästekompaniis oli väljaõpetatud demineerimisgrupp. See
tulenes asjaolust, et NSV Liidu ajal olid need saared suletud piirkonnad ja eestlased pääsesid
sinna alles peale Eesti taasiseseisvumist. Pakri saari, eriti tervet Suur- Pakri saart, kasutas
NSV Liidu lennuvägi polügoonina kahe sõja lõpust alates ja järelikult pärinesid osad leiud
juba sõjajärgsest ajast. Põhiliselt olid need lennukipommid, ka rakettide lõhkepead,
tankivastased miinid, kobarpommid jne, kus kasutusel olid juba erinevad tugevajõulised
lõhkeained ja uued tehnilised lahendused. Kasutati ka nn harjutuspomme, mis olid ilma
lõhkeaineta, kuid langevarjuga eraldatava signaalelemendiga. Suur-Pakri saarele tehtud
polügoonile oli sihtmärkidena paigutatud hulgaliselt vana sõjatehnikat: autosid, lennukeid,
soomusmasinaid, rakette ning nende makette jne. Lennuväe juhtimiskeskus asus Väike-Pakril,
kus oli ühes osas ka väikene polügoon