RALPH WALDO EMERSON
Kas ka need, või
mõned neist, minust taas lahkuvad? Ma ei tea seda, ent ma ei karda: sest minu suhe nendega on
nii puhas, et me püsime koos lihtsa hingesuguluse läbi, ja et mu elu geenius on seega
ühiskondlik, mõjub selle hingesuguluse energia igaühele, kes on sama üllas kui need mehed ja
naised, ükskõik kus ma ka ei viibiks.
Ma pean tunnistama, et selles küsimuses on mu loomus äärmiselt hell. Mul on peaaegu
ohtlik muljuda kobaraist hellade tunnete, selle "kuritarvitet veini magusat mürki"1. Uus inimene
on minu silmis suur sündmus, ta röövib mu une. Sageli olen maalinud endale ette toredaid
kujutluspilte inimestest, sisustades nii võluvaid tunde; ent rõõm lõpeb ühes päevaga, see ei kanna
vilja. Sellest ei sünni mõtteid; mu tegusid see vaevalt muudab. Sõbra saavutuste üle pean ma
tundma sama suurt uhkust kui enda omade üle ja osadust tema voorustes. Kui teda kiidetakse,
annaabi.ee 
