Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest
Hullustest toitu, keha noor:
tules on elu, ei tukis (1:32)!
Kurku lämbub kord naer, kord nutt
õnnest, mis kogemata (1:33).
Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61).
Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96).
Aga kuhu? Teab kumb kahest,
tuul või mina, kuhu peita
ennast? Kaduda ehk vahest
sootuks? Mulla sülle heita (1:80)?
Sa tunned, see on silmapilk, mis kogetakse harva (1:61).
Kõik, mis väljaspool mind, on kui minus (1:39).
Olen kui pime, kes alevist nurmele koband (1:40).
Pimesi suurem veel janu-lust (1:40):
ning janu jääb. Ja kasvab (1:40).
Ta võtab ihult vargsi viimse särgi
sel, kellel vastupanuks kadund ramm,
ja õmbleb särgi sisse salamärgi,
et tunneks surm: siin õige monogramm (1:42).
Kas ongi sihti olemas, mis ära tasub (1:51)?
Kas ta mind rahustab, mind teadjaks muudab?
Kas ütleb, milleks surm ja milleks sigi (1:51)?
Kes juhatab meid tõelises tões (1:51)?
Ning mõtted jällegi rüsivad ringi (1:86).
Hing vastust, jah, vastust vajab,
annaabi.ee 
