A. Tšehhov "Magada tahaks"
ette. Hrrased on saatnud noore arsti, kes oli neile linnast klla tulnud.
Arst astub tarre; teda pole pimedas nha, aga on kuulda, kuidas ta khib ja
ukse klpsatades suleb.
"Tehke valgust," tleb ta.
"Bu- bu- bu..." vastab Jefim.
Pelageja sstab ahju juurde ja hakkab otsima potikildu, mille peal on
tuletikud. Mdub mni minut vaikuses. Arst kobab taskuis ja stab oma tiku
plema.
"Kohe, isake, kohe," lausub Pelageja, tttab jooksujalu tarest vlja ja tuleb
hetke prast tagasi, knlajupp kes.
Jefimi psed on roosad, ta silmad hiilgavad ja pilk on kuidagi eriti terav,
nagu neks ta lbi nii taret kui ka arsti.
"Noh, mis? Mis sa oled nuks vtnud?" tleb arst tema poole kummardudes.
"Eheh! On see sul juba ammu?"
"Midas? Aeg on surra, teie ausus... Ei ole minust enam elulooma..."
"Ei maksa thja juttu ajada... Arstime terveks!"
"Kuidas soovite, teie ausus, tname vga, aga ometi saame aru... Kui surm on
juba tulnud, mis siis seal enam."