Platoni poliitiline õpetus
ei jljenda kunst nhtava maailma nhtusi samuti mitte nii, nagu nad on, vaid
nii nagu need paistavad teatud piiratud perspektiivist. Kuid inimese siht peaks
olema tunnetada tde. Kunsti sellest seisukohast hinnates tuleb telda, et
kunst ei vii mitte te poole, vaid test kaugemale ning on seega inimese
tunnetusliku sihi saavutamisele pigem takistuseks. Kujutades jljendatavaid
asju kaunitena ahvatleb kunst inimest pidama niliku jljendust telisuseks.
Siit Platoni tuntud tlus, et palju ekslikku on knelenud poeedid ja neile ei
ole kohta hveliselt korraldatud riigis.
Eetilisest aspektist mjutab kunst eelkige inimese ihalevat, afektiivset
poolt. Kunsti puhul pidasid kreeklased eelkige silmas draamakunsti. See
kujutas kangelase saatuse dramaatilisi prdeid, mida jlgides oli inimene
haaratud kaastundest kangelase vastu, elades nii oma hinges lbi neid samu
hirme, kurbusi jt. erutavaid lbielamisi, mis tragdiakangelanegi. Ihaleva
hingejao vooruseks on Platoni jrgi aga mdukus. Kunst toimib seega voorusele