NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila”
Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu
kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest
mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur
suutis rakendada parimat varasemast teatritraditsioonist (sõjaeelses teatrikoolis
oli ta olnud Lauteri ja Põldroosi, Moskvas aga Aleksei Popovi ja Maria Knebeli
õpilane), tuues 29 eesti lavale stilistilise mitmekesisuse, värske kujundlikkuse ja
mängurõõmu. Samavõrd kui teatrikeele uuendaja väärib Panso tähelepanu
tänaseks staažikaima eesti teatrikooli loojana: 1957. aastal asutati Tallinna
Riikliku Konservatooriumi juurde lavakunstikateeder, mille 1961. aastal lõpetas I
lend (Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Meeli Sööt, Ines Aru, Tõnu Aav, Jaan Saul jt.);
2016. aasta suveks on selle kõrgema õppeasutuse – praeguse nimega Eesti
annaabi.ee 
