VARASE ROOMA KEISRIRIIGI SÕJAVÄGI
mitte mõistvale poolele, et pole muud teha, kui sõdida.
,,Siis, vastupidiselt rahvaste vahelistele seadustele, saadikud relvastusid Saatus viis Roomat
varemeteni. Q. Fabius ratsutas galli sõjapealiku juurde, kes sööstis tormakalt otse Etruskia
lippude poole, torkas oma oda ta küljest läbi ja tappis ta. Kui ta oli parasjagu ametis laiba paljaks
röövimisega tundsid gallid ta ära ja üle terve armee levis sõna, et see oli roomlaste saadik.
Unustades oma viha kluusiumlaste vastu, ja sisistades ähvardusi roomlaste vastu, nad
taganesid.`` (Patavinus 27-25 eKr. :36)
Selliste saadikute valimisega ei olnud Senat just kõige parema otsuse teinud. Saadikuteks oleks
sobinud mõned vanemad, tasakaalukad ja väärikad patriitsid, mitte noored uljaspead. Saadikud ei
oleks tohtinud midagi sellist teha, mis neile antud instruktsioonidega vastuollu lähevad, sõda
kaasa arvatud. Nad kaitsesid küll kluusiumlasi, aga samas tegid gallidest vaenlased.