E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
Meeste verejanuline vastus tunnistas kibeda selgusega, kui vähe tolleaegne ristiusu-õpetus
ja munkade «armutöö» nende piinatud poolpaganate südames maad oli võitnud.
«Ma lämmataksin kõige selle tõu tema mustade kuubedega ara,» oli Karu Andrese kange
sõna.
«Siin on töö meid ootamas,» kõneles Tasuja edasi. «Siit ei ole rohkem kui mõni tund
ratsasõitu Padise kloostrisse. See klooster on küll veel noor, aga meie vendade vaeva läbi juba
väga tore ja rikas, ja kloostrivanemad pidavat oma talupoegi hullemini nülgima kui mõni
mõisnik. Me võiksime neile, enne kui nad kaugemalt abi saavad, kerge vaevaga kristlikku
alandust õpetada. Kas olete nõus?»
Mehed tõstsid rõõmukisa: «Lähme näitame pappidele tuld põrguteele! Aitame
kirikuhakkidel kloostri suitsus taevasse lennata, kuhu nad meid juhatavad.»
Lühikese ajaga oli terve salk edela poole kihutades metsa pimedusse kadunud. Mäekink jäi