Kristlus
meellitas ligi asotsiaale, maksudest ja sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjaid ning kurjategijaid. Veel Antoniose
eluajal tekkisid esimesed kloostrid, kui lähestikku elavad erakud hakkasid kogunema ühistele jumalateenistustele
(Claustrum lad. k avalikust elust eraldatud paik). Elu puhtuse ja vaesuse kõrvale tõusis kuulekus, kui kloostrielu
kolmas põhivoorus. Kuulekust osutati kloostri juhatajale abtile/abtissile, samuti kloostrireeglile. Esimese
kloostrireegli koostas egiptlane Pachomios umbes aastal 325. Kloostrid levisid kiiresti kogu Egiptuses ja sealt
edasi Palestiinasse, Süüriasse ja VäikeAasiasse. Asutati ka nunnakloostreid. Idakloostri institutsioonile andis
lõpliku kuju kirikuisa BasileiosSuur VäikeAasias. Erinevalt Pachomiosest nõudis ta eluaegset kloostritõotust, mis
anti katseaja lõppedes. Jumalateenistuse, palvetamise ja meditatsiooni kõrval tegeldi tema kloostrites õppe ja
uurimistööga