"kloostrirahva" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

» Agnes ei olnud enam kangekaelne --ei mitte sugugi. Gabriel kiskus kongiukse lahti --ja Agnes nuttis tema rinnal. «Vaene laps, vaene laps!» üles Gabriel, neiu juukseid õnalt silitades. «Armasta mind, Gabriel, sest ma olen sinu päast palju kannatanud,» sosistas Agnes süavasti hinge tõmates. Gabriel võtis ta kui lapsukese oma käele, kandis ta saani, mäsis sooja kasuka sisse, istus ise ta kõvale ja võtis ohjad käte. Sõt läs kiiresti laagri poole. Nende selja taga köas kloostrirahva häakisa, raksusid kirstud ja kapid kirvehoopide all ja viimaks segines suure tule kuma tõsva koidu valgusega . . . See oli Pirita kloostri viimne päv. 16. LÕETUS. Sõdu ajal oli Gabriel Agnest õnal viisil mõe ootamatu asja peale ette valmistanud. Siiski oli Agnese kohmetus suur, kui saan Lasnamäl --Ivo Schenkenbergi telgi ees seisatas. «Ivo on surnud,» vastas Gabriel' Agnese imestava küimise peale. «Ta on ju peaaegu minu sugulane, ega see siis imeks ei ole panna, et ta 431