Keskaja haridus
Kloostrikoolides anti haridust tulevastele vaimulikele, et valmistada neid ette
misjonitööks ja jutluste pidamiseks. Kloostrite üheks ülesandeks oligi lapsi, kusjuures
mitte ainult tulevasi munki, vaid ka ümberaudsete ülikute lapsi, kes jäid ilmalikku ellu,
õpetada. Kloostrid olid ainsad õpetuse säilitajad, milleta võinuks haridus keskajal
täielikult känguda.
Juba varasel keskajal oli igas abtkonnas kahte tüüpi koole. Üks neist tegutses väljaspool
kloostiseinu ja oli avatud ümbruskonnas elavate laste jaoks. Nendes koolides võisid
kõrvuti õppida väga erinevatest perekondadest lapsed. Õpetamine nendes koolides oli
suuline, lastele õpetati eelkõige usuõpetuse elementaarseid aluseid, õpiti pähe palveid,
jutustusi pühakirjadest ja pühakute elust ning natuke peastarvutamist.
Teine tüüp koole oli mõeldud nn annetajate lastele. Nemad õppisid kloostriseinte vahel
ning neist pidid tulevikus saama mungad
annaabi.ee 
