Heiti Talvik
/.../ Su käed mind noolivad kui valkjad ussikesed.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on üles piitsutanud kik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk./.../
Kolmandas osaski räägib leegist ja õelast aroomist. Neljandas osas
kinntitatakse, et on olemas iha ja asja kaunidust, kuid viimastes ridades suudedakse
jälle öelda midagi negatiivset /.../me noorus klirisedes langeb rusuks./.../. Kogu
luuletus on väga hea, kirjeldab tohutut iha, mida püütaks vältida tuues negatiivseid
paralleele.
Oli sügis (1926)
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.
Tühja pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskunud luud.
annaabi.ee 
