E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Selle aja
sees vilkusid ja kadusid üksikud tulukesed ikka edasi. Siis jäi kõik mõneks ajaks jälle
pimedaks; viimaks kustus ka tulelont mäekingul.
Kuid nüüd tõusis ühes köhas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk-pilgult kasvas, kuni
leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päevavalguseks muutsid. See ei
olnud
enam tuluke, sees oli tulekahi. Üks mõis põles.
Ei kestnud kaua, ja juba purskas teises köhas veripunane leek otsekui maa seest välja,
kasvas kliresti ja paisus suuremaks kui esimene. Vaevalt oli see sündinud, kui kahes, kolmes,
neljas uues köhas uued tulekahjud tekkisid. Näis, nagu oleks Eestimaa pind lõhkenud, nagu
kipuks maakera tuline sisikond loendamatuist pragudest välja. Lähedal ei olnud enam ööd,
pimeduse viirud tulede vahel kadusid kordamööda täiesti, siis laienesid jälle kõikudes, nii
kuidas leegid kõrgemalt või madalamalt lõkendasid. Otsatus kaugu-ses, kus silm tuleleeki
enam