Egon Schiele
tegemine ja seejuures pöördumine dramaatilise ja esteetilise kujutamise poole. Seda võib
selgitada näiteks modernismi võidukäiguga, millega kaasnes kunstniku individualismi, valu,
rahutuse või tõrjutuse rõhutamine audentsuse märgi all. Enamasti kirjeldatakse Schielet kui
traumeeritud isikut, kes kasutas autoportreede tegemist väljendamaks oma ängi. (Blackshaw
2007).
Alates 1909. aastast hülgas Schiele klimtiliku elegantse lineaarse selguse. Tema jooned
muutusid õrnadeks, fragmenteerituteks ja samal ajal olid just kui kokkusurutud: kord katkesid,
siis jälle tugevnesid, sõltudes detailidest, mida kunstnik tahtis rõhutada. Schiele hülgas ka
tavapärase perspektiivi kasutamise, muutes vaatepunkte- ja nurkasid nii, et figuurid piltidel
nägid välja deformeeritud ja väänlevad. (Steiner, R. 1993)
Joonis 3. Istuv paar aka Egon ja Edith Schiele
(allikas: www
annaabi.ee 
