Kunstiteose põhjalik analüüs
Vasakule on paigutatud surma sümboliseeriv vikatimees ning paremal on kujutatud
vertikaalselt samapikkusega inimeste hulka, kes sümboliseerivad elu. Surma pea on
kallutatud vaatamaks inimesi ning tema silmad on avatud. Ta on kaetud sümbolitega, –
ristidega – mis taaskord rõhutavad vikatimehe kui surma olemust. Inimkond, kelle peale
surma avatud pilk on pööratud, on kujutatud justkui mingisuguses eemalolevas seisundis,
unistavas olekus ning äärmises rahus. Gustav Klimpti inspiratsioon ja idee antud maali
puhul pärineb algupäraselt keskajal suuresti levinud teemast nimega ’’Surmatants’’. Seda
iseloomustab surma lähenemine inimesele, olenemata soost, vanusest ja
ühiskonnaseisusest. Üldiselt on surma maalidel ja piltidel kujutatud hoidmas käes
liivakella (aeg möödub halastamatult, seda pole võimalik peatada ega tagasi pöörata,
ängistust tekitav sümbol) või vikatit, kuid Klimpti maalil hoiab surm nuia. Nuia
annaabi.ee 
