Kirikumuusika, kristlik muusika, vaimulik muusika
Selline arusaamine tekkis nõukogudeaegses lapsepõlves, kui
regulaarselt käis kirikus vaid vanaema, ebaregulaarselt (st suurte pühade) ajal vanemad ja
laps mitte kunagi. Aga kodus kuulati soome raadiost jumalateenistuste ülekandeid, mis oli
esmane kokkupuude kirikumuusikaga ja tekkis tajumine, et see on midagi muud kui
,,tavaline muusika". Vanavanemate juures võeti jõuluõhtul noodivirnast Punscheli Choral-
Buch, kust algul mängis vanaema, pärast tema surma sai ise klimberdatud, otsides
põnevamaid meloodiaid, koraalide liturgilisele tähendusele mõtlemata ja koraalitekstide
sisusse süüvimata.
Ene Üleoja defineerib oma artiklis Kirikumuusika või muusika kirikus kirikumuusikat
järgmiselt (26 juuli 2007 Meie Kirik):
Kirikumuusika ehk kultusmuusika on suhtlemisvahend inimese ja Jumala vahel; ta on
patukahetsuse, palve ja ülistuse üks võimalik vorm. Kirikumuusika on nii verbaalse
kõnemeloodia võimendaja kui ka mõtte ja sõna jõustaja, süvendaja