Morfoloogia
sõnadega, vaid neil võib olla keerulisi pragmaatilisi funktsioone. Kõneleja kasutab neid tihti
oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks.
Selliseid funktsioone täidab ka eesti liidepartikkel -ki. Morfotaktiliselt asetsevad kliitikud
sõnavormi alguses ja/või lõpus. Kliitikud on seotud, mitte iseseisvad morfeemid, kuid nad on
siiski rohkem sõna moodi kui näiteks muutelõpud. Sarnasus sõnadega ilmneb eriti selgelt
nendel kliitilisteks peetud juhtudel nagu inglise kontraktsioonid 've (have). Nende puhul on
algupärane täisvorm alternatiivse väljendusvõimalusena ka ise olemas. Seetõttu ei peeta kõiki
kliitikuid alati afiksiteks.
* Muutmine
Muutmine on morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide,
muutevormide moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid, st
tegelikult muudetud sõna seost lause teiste sõnadega (üldiselt mingi konkreetse sõnaga).