Kopenhaageni kliimakonverents Kopenhaageni kohtumise eesmärgiks on välja töötada 2012. aastal aeguva Kyoto protokolli järglane. Kyoto protokoll on rahvusvaheline leping, mille eesmärgiks on piirata nelja olulisima kasvuhoonegaasi -- süsihappegaasi, metaani, lämmastikoksiidi, väävelheksafluoriidi -- ning kahe gaaside rühma -- hüdrofluorosüsivesinike ja perfluorosüsivesinike -- atmosfääri paiskamist. Erinevatel riikidel on erinevad arusaamad ja erinevad nägemused lõpptulemusest, mistõttu ongi raske ühist kokkulepet saavutada. Leppe kohaselt koostavad tööstusriigid nimekirjad abinõudest, mida nad rakendavad kasvuhoonegaaside heitmete vähendamiseks. Arengumaad aga teevad nimekirja meetmetest, mida nad peavad endile tähtsaiks kliimamuutuse talitsemisel. Leppe üks tähtsamaid saavutusi on üksmeelele jõudmine heitmete monitooringus ehk keskkonnamuutuste pidevas ööpäevaringses jälgimises, millega kaua ei nõustunud Hiina...
Raamkonventsioonist (võeti vastu ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverentsil Rio de Janeiros juunis 1992) tulenevaid kohustusi. Kohustutakse kliimamuutusi esilekutsuvate tegurite mõju järkjärguliselt vähendama, rahvuslikke uurimisprogramme käivitama, vähem arenenud riike hedete piiramisel abistama, konventsiooni sekretariaati regulaarselt teavitama kasvuhoonegaaside heidete kohta jm. Eesti kuulub nn üleminekumajandusega riikide hulka ja tal on vastavalt Kyoto kliimakonverentsi otsustele kohustus vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni aastaks 2010 keskeltläbi 8%, võrreldes 1990. aasta tasemega, st sama palju kui Euroopa Liidu liikmesriikidel. Kuna Eestis põletatakse aastas üle 10 miljoni tonni fossiilset kütust – põlevkivi, on atmosfääri paisatav kasvuhoonegaaside kogus näiteks Läti ja Leeduga võrreldes märkimisväärselt suur. Koguemissioon ulatus 1996. aastal 18,5 miljoni tonnini.
annaabi.ee 
