roostik" kui Eda Lõhmuse ,,Heinamaa". Tühi, ainult must ja valge ja avar. Lõhmus avaldas muljet, otsisin netist pilte lisaks. ,,Takistus", ,,Edasi" nendel maalidel on aeg seisma jäänud, kätte on jõudnud tuumatalv, maailma lõpp, mida iganes. ,, Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Olen iseendale, iseenda jaoks. Üksinda oma maal." ,, Heinamaad" peabki üksi vaatama. Ja iseendasse vaatama. Siis leiadki. Pildi pealt ja iseendast ka. Ja siis tabab sind Julius Klever. Minu selle näituse vaieldamatu lemmik ja jumalus. Eesti päritolu Vene maastikumaalija, kelle valgusega mängivad päikese- loojangud tõid talle ,,Vene Rembrandti" austava nime. Järjekordne netiotsing tasus end kuhjaga ära, silme ees rullus lahti puhas ilu. ,, The White Dream" (isegi tõlkida ei julgenud) ei ole lihtsalt võimalik. See ongi ainult unenägu, pehme, valge ja ääretult lummav. Inimene ei tohiks niimoodi maalida, valus on vaadata
annaabi.ee 
