Eesti kultuuri alused ja tähendus
arvestamata) tõusis 1720. aasta paiku 20 protsendini. Kuid 1782. aastaks oli suur osa
taludesse asunud mitte-eestlasi, rääkimata nende järglastest, täielikult eestistunud ja saanud
harilikeks pärisorjadeks. Ega need piirid rahvuste vahel pole tänapäevalgi veekindlamad.
Sellel sõdade tallermaal on puhtavereline eestlane tegelikult segavereline krants. Määrav on
olnud üksnes see, millist keelt on hakatud pidama emakeeleks. Saksa keele äraõppinutest said
kadaka- ja väikesakslased (Kleindeutschen). Linnade baltisakslased olid geneetiliselt suurel
määral eesti tõugu, Saksamaalt siia asunuid oli tühine kogus, maal aga assimileeriti
eestlasteks kõik siia jäänud sõjamehed ja muud uusasukad. Kas võtta võõras omaks või mitte,
on sõltunud puhtjuhuslikkusest.
Mis on üldse oma? Öeldav ainult vastanduse najal. Ilma teiseta ei ole võimalik ennast
defineerida ega identifitseerida. Teise omailma jaoks tõlkimise kaudu luuakse mingi
annaabi.ee 
