V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Nende käed olid kadunud käistesse, jalad kuubede alla, silmad mütside alla.
«Jumalime, mu härrad!» ütles ülemdiakon, paludes neid sisse astuda. «Ma ei oodanud nii
austavat visiiti säärasel tunnil.» Nõnda viisakal toonil kõneldes laskis ta oma rahutul ja
uurival pilgul arstilt kaaslasele käia.
«Ei ole iialgi hilja tulla külla nii tähtsale teadlasele kui dom Claude Frollo Tirechappe'ist,»
vastas doktor Coictier, kelle ülemburgundi hääldamine kõiki lauseid piduliku kleidisabana
laskis järel lohiseda.
Siis algas arsti ja ülemdiakoni vahel üks neid vastastikuseid tervitusi, mis tolle aja kombe
järgi kõigi teadlaste jutuajamiste eel pidid käima ja mis sugugi ei takistanud teineteist kõige
südamlikumal viisil vihkamast. Muidugi juhtub seda ka tänapäeval, iga teadlase suu, kes
teisele teadlasele komplimente ütleb, on karikas täis suhkurdatud sappi.
Claude Frollo komplimendid Jacques Coictier'le käisid peamiselt paljude maiste'eeliste