A.dumas Kolm musketäri terve raamat
» hüüatas isand Coquenard end toolil liigutades. «Tõeline pidusöök,
epulae epularum, 5 Lucullus lõunastab Luculluse juures.»
Porthos vaatas pudelit, mis oli ta lähedal, ja lootis, et saab veinist, leivast ja juustust
kõhu täis. Kuid veini ei olnud, pudel oli tühi. Härra ja proua Coquenard ei näinud seda
aga märkavat.
«Hästi,» ütles endamisi Porthos, «ma olen vähemasti hoiatatud.»
Ta limpsis keelega lusikatäit moosi ning ta hambad jäid kinni proua Coquenard'i
kleepuvasse taignasse.
«Nüüd on siis ohver toodud,» ütles ta endamisi. «Oh!
361
Kui mul ei oleks lootust vaadata koos proua Coquenard'iga ta abikaasa kappi!»
Pärast niisuguse eine mõnusid, mida isand Coquenard nimetas prassinguks, tundis ta
vajadust puhata. Porthos lootis, et see leiab aset viivitamatult ning samas paigas, kuid
neetud advokaat ei tahtnud sellest kuuldagi: ta tuli viia oma tuppa ning ta karjus seni,
kuni ta oli oma kapj ees, mille äärele ta ettevaatusest asetas jalad.