V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ainult läbi suurendava lainetuse tajudes, mis kõigest ümbritsevast talle mingi fantasmagooria
lõi. Tihti mõjub suurest murest tekkinud väsimus nõndaviisi meie meeltele.
Päike oli juba kadunud Nesle'i kõrge torni taha. Oli videvik. Taevas oli kahvatu, samuti
jõe vesi. Nende kahe valge laigu vahel lamas tumeda ribana Seine'i vasak kallas, kuhupoole
ülemdiakon teravalt vaatas ja
1 See oli Saint-Germain-des-Pres' munkadele hüdraks, sest kleepud tõstsid siin ühtsoodu
üles oma uusi tülisid (lad. k.).
347
mis perspektiivis ikka järjest kitsenedes musta noolena horisondi hämarusse tungis. Kallas
oli täis maju, millest silm ainult tumedaid siluette nägi, mis selgesti taeva ja veepinna
heledal taustal eraldusid. Paiguti olid aknad juba valgustatud, nagu hõõguvad söed. Kõik see
kokku mõjus suure musta obeliskina taeva ja jõe valge liniku vahel, mis siinkohal oli väga