Levimuusika
põimiti muusikalist meelelahutust. Mida jõukam majahärra, seda kuulsamad
virtuoosid esinesid tema salongides. 19 sajandil levis niisugune seltskonnaelu vorm
teistessegi maadesse ja laiematesse jõukama kodanluse kihtidesse. Palgatud kunstniku
asemel esines siis tavaliselt majaproua või tütar, enamasti kergemate klaveripaladega,
vahel lauluga klaveri saatel. Seoses sellega tekkis eriline, eelistatavalt sentimentaalne
või illustratiivne klaveriliteratuur. Ajapikku sai kombeks, et ka keskklassi peretütred
pidid peale näputöö oskama klaverit mängida, nii hästi või halvasti, kui see neil välja
kukkus.
19 sajandi lõpupoole hakati salongimuusikat üha enam mängima kohvikutes ja
restoranides. Tagasihoidlikumad lokaalid piirdusid duo (klaver, viiul), või trioga
(viiul, klaver, tšello), jõukam ad p erem eh ed palkasid v äikese salongiorkestri.
Repertuaar koosnes esialgu enamasti klassikaliste palade ja ooperimuusika töötlustest.
annaabi.ee 
