interaktsioonil veemolekulidega. Seega pole üllatav, et ühendid nagu süsivesinikud, mis ei ole võimelised moodustama vesiniksidemeid ja ei ole ka polaarsed, lahustuvad vees ainult väga piiratud koguses. Selliseid molekule nimetatakse hüdrofoobseteks (vett kartvad). Erinevalt hüdrofiilsetest molekulidest ei moodustu hüdrofoobsete molekulide ümber hüdratatsiooni kihti. Vette asetatud hüdrofoobse molekuli ümber tekib hoopis veemolekulidest regulaarne, jää-sarnane klatraatstruktuur, mis moodustab hüdrofoobse molekuli ümber nii öelda ,,puuri". Hüdrofoobset molekuli ümbritsev klatraatstruktuur võib olla küllaltki ulatuslik ja põhjustab lokaalset organiseerituse kasvu vee struktuuris. Igasugusele korrapära kasvule vastab süsteemi madalam entroopia nii, et hüdrofoobse molekuli asetamine vette põhjustab vee entroopia languse (S on negatiivne ja -TS on positiivne ning see teeb G positiivseks). Vee entroopia langus on üheks
V: Amfipaatsel molekulil on samaaegselt nii hüdrofiilsed kui hüdrofoobsed omadused. Amfipaatse rasvhappemolekuli hüdrofiilset osa nimetatakse peaks ja hüdrofoobset osa sabaks. Tüüpilisteks esindajateks fosfolipiidid. 56. Kuidas paigutuvad hüdrofoobsed ained vesilahuses? V: (Erinevalt hüdrofiilsetest molekulidest ei moodustu hüdrofoobsete molekulide ümber hüdratatsiooni kihti.) Vette asetatud hüdrofoobse molekuli ümber tekib veemolekulidest regulaarne, jää-sarnane klatraatstruktuur, mis moodustab hüdrofoobse molekuli ümber nii öelda ,,puuri". 57. Kuidas paigutuvad amfipaatsed ained vesilahuses? V: Amfipaatsete ühendite segunemisel veega võivad neist moodustuda erinevad struktuurid. Esiteks võivad nad vee pinnale moodustada monomolekulaarse n.ö. üksikkihi, kus pea osad on kontaktis veega ja sabad ulatuvad veest välja. Kui amfipaatse ühendi ja vee segu hoolega loksutada, siis võivad moodustuda kerajad struktuurid nagu mitsellid ja kahekihilised vesiikulid
annaabi.ee 
