Kliiniline psühholoogia
neuroosi mõistega ning suur, kuigi täpselt piiritlemata osa neist on psühhogeenset päritolu.
Nagu juba üldinstruktsioonis märgitud, ei ole neuroosi kontseptsioon säilitanud
klassifikatsioonis tähtsust peamise struktureeriva printsiibina, siiski on hoolitsetud ka selle
eest, et need seisundid oleksid kergesti äratuntavad neile, kes veel soovivad kasutada
mõistet neurootiline selle sõna algses tähenduses.” (RHK-10, 1995, lk.129). DSM-
süsteemi oli rahvusvahelistele haiguste klasssifikatsioonidele kõrvale vaja just selleks, et
psüühilisi häireid teaduslike uurimuste jaoks piisava täpsuse ja erapooletusega kirjeldada.
Küllap on täpsuse ja konsensuseni veel arenguruumi, miks muidu arstiteaduslikud ajakirjad
DSM-süsteemi eelistavad ning Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon pole seda RHK-10
ajastulgi kõrvale heitnud, vaid edasi arendanud ja saanud DSM-IV (APA, 1994).
Samm-sammult üksmeel kasvab. Eelmise lõigu kokkuvõtteks võiks öelda nii: DSM-III-R,