Barokk, klassitsism, valgustus
korrapäraga. Välditi juhuslikku, segast, korratut.
Klassitsistid jäljendasid antiikkirjandust, mida pidasid täiuslikuks ja kunsti
igaveseks eeskujuks. Toetudes antiikirjandusele, töötati välja ranged reeglid,
mida kunstiteos pidi jälgima. Tõmmati selge piir n-ö kõrge ja madala vahele kunstis.
Nt tragöödiat ja oodi peeti ,,kõrgeks" zanriks ja nendes ei tohtinud olla midagi labast
ega madalat. Tundeid ja kirge peeti inimese mõistusest madalamaks. Nii saigi
klassitsismiku tragöödia peamiseks konfliktiks võitlus mõistuse ja tunnete vahel. Ka
,,madalamas" komöödias hinnati õpetlikkust, st moraalset üldistust. Näitekirjanduses
oli rangeks normiks nn kolme ühtsuse põhimõte- aja-, koha- ja tegevusühtsus,
mis nägi ette, et näidend peab kujutama ühes kohas, ühel päeval toimunud ühtset
tegevust.
Kui barokk ühendas vastandid, siis klassitsism lahutas need. Klassitsistid ei
kujutanud enam inimkaraktereid keerulise tervikuna, vaid vaatlesid üksikuid
annaabi.ee 
