Roland Barthes - AUTORI SURM
eeldatava ebaisikulisuse kaudu -- mida ei tohi mingil juhul segamini ajada realistliku
kirjaniku kastreeriva objektiivsusega -- olukord, kus tegutseb, ,,toi mib" ainult keel, mitte
,,mina": kogu Mallarmé poeetika seisnebki autori taandamises kirjutuse kasuks (mis
tähendab, nagu hiljem näeme, tema koha loovuta mist lugejale). Valéry, kes oli takerdunud
,,mina"psühholoogiasse, küll mahendas Mallarmé seisukohti märgatavalt, ent tuginedes
oma klassitsismihuvi ajel retoorikaõpetusele, õõnestas ja naeruvääristas pide valt Autori
tähtsust, rõhutades tema tegevuse keelelist ja justkui ,,etteaimamatut" iseloomu; kõigis
oma proosateostes astus Valery välja kirjanduse sõnalise põhiolemuse eest, mille kõrval
igasugune apelleerimine kirjaniku siseelule näis talle puhta ebausuna. Isegi Proust,
hoolimata tema nn analüüside näilisest psühholoogilisusest, seadis endale nähtavasti
annaabi.ee 
