Roger Säljö „Õppimine tegelikkuses“
vorme. Teine huvitav digitaaltehnika komponent on visualiseerimise võimalus- teha
nähtamatu silmale nähtavaks. Visuaalsusega on lähedalt seotud ka kasvavad võimalused
tegelikkust multimediaalsete elamustega simuleerida, mis mobiliseerivad rohkem meeli
kui tekst. Tõenäoliselt tekib ka simuleeritud keskkonnas äratundmine, milline on
tegelikkuse mudel ja milline on mudeli suhe modelleeritavasse. Arvuti poolt pakutavad
võimalused on esimesed tõelised ohud traditsioonilisele klassisuhtlemisele, mida oleme
tundnud tuhandeid aastaid. Arvuti kui tööriistaga muutuvad klassiruumis
kommunikatsiooni mitmed põhjapanevad mängureeglid. Õppimisel on ka pigem
produtseeriv kui reprodutseeriv iseloom: rohkem kirjutatakse, sünteesitaks, analüüsitakse.
Õppimine on muutunud loovamaks tegevuseks. Haridust ning teadmisi saab nüüd levitada
kõikjale, sõltumata elukohast ning enam pole vajalik omada juurdepääsu õpetajale või
kaasõpilastele