Ta reetis sõpruse
Meie klassi tuli paar nädalat tagasi uus tüdruk. Tal olid kastanpruunid juuksed ja hallid silmad. Algul paistis ta
mulle liiga eemalolev ja ma hoidsin temast pisut kaugemale, kuid lõpuks jäime me ühel vahetunnil vestlema. Ta
tundus tõeliselt sõbralik ja tore isiksus olevat. Ta teadis palju rääkida teatrist ja muusikast. Muusika on talle eriti
hingelähedane, sest ta õpib muusikakoolis viiulit. Peale meie ühiseid vestlusi koolis hakkasime aega ka väljaspool
klassiseinu veetma. Ma nautisin tema seltskonda ja paistis, et tema minu oma ka. Me võisime rääkida nii vabalt,
nagu me oleksime lapsepõlvesõbrad. Me naersime ja lõbutsesime koos. Aga miski pole püsiv.
See juhtus ühel külmal ja tuulisel pühapäeva pärastlõunal. Ilm oli kehva, aga kodus ka passida ei tahtnud.
Otsustasime kohvikusse istuma minna. Paningi riidesse ja kell 14.00 saime kohvik ''Mandariin'' ees kokku.
Läksime sisse, tellisime kohvi ja kooki ja asusime juttu puhuma