Feminismi areng kiviajast tänapäevani
tabu, selle sooritajat ei mõisteta enam niimodi hukka, kui 60.aastat tagasi.
Juba uurimise käigus leidsin, et ,,Feminism" ei ole ühtne ja ühetaoline identiteet.
Võitlus vabaduse, õiguse ja võrdsuse eest võib võtta lugematu arvu vorme. Kui ma peaksin
ennast nimetama feministiks, siis oleksin ma pigem erinevusfeminist. Nende jaoks pole
ühiskonna probleem mitte naiste ja meeste vahelised erinevused, vaid erinevuse
mahasurumine, hakati palju rääkima ka rassilistest ning klassilistest erinevustest.
Erinevusteooriate keskne debatt puudutab küsimust: Kuidas sobitada võrdsete võimaluste
nõuet arusaamaga naistest kui erihuvidega grupist ühiskonnas? Võrdsusteooriad käsitlevad
naist kui rõhutud Teisena, erinevusteooriad aga omistavad sellele Teise staatusele positiivse
tähenduse, väites, et see annab naistele võimaluse kritiseerida domineeriva (mehekeskse)
kultuuri norme ja väärtusi ning arendada välja omaenda olemise vorme (näiteks naiskirjutus ja
naiskõne) (20
annaabi.ee 
