Baltisakslased
prantsuse, soti, iiri, tatari jt. päritolu asunikke.
Mõjuvõimsaim oli aadel, kelle peamiseks taotluseks olid võimalikult avarad privileegid
talupoegade orjastamisel. Kirikuorganite ja patronaadiõiguse kaudu alistas aadel endale
maavaimulikud; ka linnakodanlus, eriti väikelinnades, alistus aadli majanduslikule
ülemvõimule. 18. sajandist alates kasutasid baltisakslaste poliitilised juhid oma tihedaid
sidemeid tsaariõukonnaga Balti erikorra kindlustamiseks. Vastavalt baltisaksluse
klassikoosseisule jäi baltisaksa kultuur eesti ja läti rahvahulkadest paljus isoleerituks ning oli
sageli suunatud seisusliku korra ja ajalooliste privileegide konserveerimisele. Alates
privileegide kärpimisest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Eriti
alates aastast 1916 taotlesid nende organisatsioonid Eduard von Dellingshauseni, Heinrich
von Stryki, Adolf Pilar von Pilchau jt. juhtimisel poliitilist liitumist Saksamaaga (Balti
Hertsogiriik)