laste eripära
muude taolise) üle eriti ei kurda. Ritaliini tootmine on viimase kaheksa aaasta jooksul
suurenenud rohkem kui seitse korda ja 90% sellest tarbitakse Ameerika Ühendriikides.
Sellised arvud kutsuvad üles süüdistama koolide juhtkondi, kindlustusfirmasid ja stressi all
kanatavaid perekondi, kes pöörduvad ravimite kui kiire lahenduse poole, samal ajal, kui
keerulisi probleeme oleks võimalik lahendada väiksemate klassikolektiivide,
psühhoteraapia või perenõustamisega; või ka põhjalike muudatustega kurnavalt närvilises
keskkonnas, mis ümbritseb paljusid meie lapsi päevast-päeva...
Isegi need arstid, kes on näinud ritaliini positiivset, mõninkord imelist tõhusust, hoiatavad,
et ravim ei asenda paremat kooli, lomingulist õppetööd ja vanemate pühendumist lastele.
Kui laps ei õpi iseendaga toime tulema, ei aita ravimgi kaua...
Viimase paari aasta suund on selge: ADHD- või ADD-diagnoosiga arstikabinetist