Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks. Üha enam võitsid tähelepanu Ernesaksa koorilooming ja edukas muusika-alane organiseerimistöö. Põhiliselt tema teeneks võib pidada üldlaulupidude traditsiooni jätkamist. Aja jooksul kujunes rahvahümni keelustamise tagajärjel tähtsaimaks rahvuslikuks lauluks Ernesaksa ,,Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula sõnadele. Kui 1950. aastate keskpaigani oli helikeele kasutamises oldud suhteliselt konservatiivsed (rahvuslikud elemendid põimusid klassikalistega, sageli liitus sellele programmiline loova ülesehitustöö paatos), siis sealtpeale tuli kasutusele mitmesuguseid moodsaid võtteid, vähem pandi rõhku meeldejäävale meloodiale. Eesti kerget muusikat jätkasid rahvuslikud laulud. 1950. aastate muusikasündmuseks ja ühtlasi kaudseks ideoloogilise protesti vormiks kujunesid Tallinna dzässifestivalid. 1960. aastate lõpul levis noorte seas ansambli ,,The Beatles" ja temast innustust saanud
läänemaailmas tekkis hulgaliselt kitarristide 1950. aastate keskpaigani oldi sümfoo ansambleid (“Optimistid”, “Peoleo” jpt.). Lavale nilises muusikas helikeele osas suhteliselt astusid noored lauljad Tõnis Mägi, Ivo Linna, konservatiivsed (rahvuslike elementide Jaak Joala, heliloojaist tõusid esile ansambli põimimine klassikalistega, sageli programmiline “Ruja” muusikaline juht Rein Rannap jt. 1970. paatos), sestpeale asuti aga kasutama aastail saavutas suure populaarsuse ansambel mitmesuguseid moodsaid võtteid ja pöörama “Kukerpillid”, mille looming oli segu vähem rõhku meeldejäävale meloodiale. Ühe kantristiilist ja rahvalikust laulust. Järjekordse
annaabi.ee 
