Õppimine sünnib sädemest. Õpetaja on sädeme süütaja, avaja ja võimaldaja Tere, lugupeetud klassikaaslased ja õpetaja! Ma pean teile täna kõne õppimisest ja õpetajatest!! Alles see oli, kui väikesed koolijütsid ema-isa käekõrval kooli läksid. Uhiuus koolimüts peas, valge pluus seljas, lilled käes. Lilled oma esimesele õpetajale. Ausõna, võimas! Ei mäleta täpselt oma esimest koolipäeva, küll aga seda, millal minu esimesest õpetajast, klassijuhatajast minu jaoks vaieldamatu autoriteet-arvamusliider sai. See oli siis, kui õpetaja oma imeilusa käekirjaga tahvlile kirjutas, kui laulutunnis klaverilt kaane tõstis ja seda imelist pilli mängima hakkas, kui tahvlile joonistas või enda tehtud pilte näitas. Ta oskas minu jaoks kõike, mida minagi tahtsin osata. Sest peale oli mu emal tükk tegemist, kui tal tuli vastamisi seista minu poolt esitatud "aga õpetaja- ütles!" argumentidega, kui meil vaidlemiseks läks.
Selline olukord oli umbes 3 aastat, misjärel tehti kool uuesti keskkooliks tagasi. Olav Ehala pinginaabriks oli hea sõber ja ka naaber Peeter Podelski, kellega koos prooviti muusikalist haridust omandada ja mängiti ka koos bändis. Bändi moodustas neist nende joonistusõpetaja A. Meristo, kes pani Olavi klaverile, Peetri trummidele ja veel ühe poisi Jaani kontrabassile. Väga hooliti Olavi klassis nende klassijuhatajast Haide Kurskist, kes oli muidu tütarlaste käsitööõpetaja. Kui neile õpetaja Kursk määrati klassijuhatajaks, oldi väga nördinud kuna teda teati kui väga karmi ja kurja õpetajat aga tuli välja, et tegelikult oli õpetaja klassijuhatajana väga tore ja seisis tihti nende eest. Koolibändiga saadi ühe esinemise eest preemia, milleks oli ekskursioon Leningradi, kus ööbiti ühes sealses koolis
annaabi.ee 
