toimub häirete edasine klassifitseerimine esmajoones ekstratsellulaarruumistoimuvate muutuste alusel. Klassifitseerimisel lähtutakse võrdlusest ekstratsellulaarruumi normaalse osmootse kontsentratsiooniga, mida nimetatakse isotooniliseks kontsentratsiooniks ehk isotooniaks. Vähenenud osmootse kontsentratsiooni korral on tegemist hüpotoonilise, suurenenud osmolaarsuse korral hüpertoonilise hälbega. Nende klassifitseerimistunnuste järgi on võimalikud tasakaalus olevast bilansist kõrvalekaldumise 6 vormi. Dehüdratatsioon * Isotooniline dehüdratatsioon tekib alati siis, kui organism kaotab isotoonilist vedelikku. See võib toimuda ekstratsellulaarvedeliku kaotamise tagajärjel (nagu näiteks verekaotus) või transtsellulaarsevedeliku ülemäära suure kaotuse puhul (nagu näiteks kõhulahtisus, kauakestev oksendamine jt.). Kuna seejuures ekstara- ja intratsellulaarruumi osmootsed
reaalsetele parameetritele. Teoreetikud püüavad sageli leida majanduspraktikas probleemsituatsioone, mille jaoks sobiksid teadusliku uurimistöö käigus väljatöötatud mudelid ja nende mudelitega eksperimenteerimise meetodid; vastupidist olukorda kohtab väga harva. 178. Millistesse tüüpklassidesse jagatakse otsuste ettevalmistamisel kasutatavaid mudeleid? Milliste klassifitseerimistunnuste alusel tuuakse mudelite tüübid välja? - Mudelite omaduste ja võimaluste konkreetsemaks uurimiseks on mõttekas klassifitseerida need erinevate tunnuste alusel ühetüübilisteks gruppideks. Erialakirjanduses võib leida järgmisi otsustusprotsessi mudelite klassifikatsioone: deksriptiivsed ja normatiivsed mudelid; induktiivsed ja deduktiivsed mudelid;
annaabi.ee 
