Mats Traat
ühtsusetunnetus kõige elava ja olevaga. Selles teadmises ei puudu
optimism, kuid ta pakub hingerahu, lisades oleviku probleemidele
igavikulisust ja kõlbelist sügavust. Kosta on ka mõneti kriitilist tooni,
seda aga peamiselt Traadi isamaaluules. Uuele algusele viitavad
värsikogud “Sügislootus” (1986), “Jäälilled” (1989), “Ajalaulud” (1990),
“Vastuseta” (1991) ja “Armastuse päiv” (1995). Kõigis nimetatud
kogudes vahelduvad lüüriline ja lüroeepiline laad, klasikalised
luulevormid vabavärsiga.
Leebetele ja stabiilsetele värssidele annab vajalikku värvingut Mats
Traadi alaline sekkumisvalmidus ja pateetiline maailmaparandamise
püüe. Nendes hilisemates kogudes on valdavaks sõna mõjujõu, luule
sõnumitäpsuse ja sisukoormuse kasv ning erinevate värsivormide
laitmatu valitsemine ja meisterlik kujundiarendus.
Mats Traadi luulet on alati väärtustanud mure inimese eetose pärast.
Selle nimel on ta katsetanud erinevaid lähenemisaspekte ja