Ohtlikud ventrikulaarsed rütmihäired
Peaaegu kõik inimesed on kunagi tundnud rütmimuutusi, ehk südamekloppimist. Tavaliselt
on tegu täiesti kahjutute üksikute lisalöökidega. Lühema või pikema kestusega
südamekloppimine esineb küllaltki harva. Seda esineb vähem kui 5%-l alla 65-aastastest
inimesest. Vananedes rütmihäirete esinemissagedus suureneb. Üle 75-aastastel esineb
rütmihäireid juba umbes 15%. Rütmihäirete tekke ohtu suurendavad südame isheemiatõbi,
südameinfarkt, klapivead ja muud südamehaigused (Mäkijärvi jt 2010).
Peamiselt haige ravimise aspektist lähtudes klassifitseeritakse südame rütmihäireid kahte
suurde rühma - tahhükardilisteks ja bradükardilisteks arütmiateks, sest tahhükardilisi
rütmihäireid ravitakse nn. antiarütmikumidega, mis on üldiselt vastunäidustatud
bradükardiliste rütmihäirete korral (Maramaa 1991).
Rütmihäirete ravi põhineb nendel leidudel, mis tulevad esile patsiendi anamneesist,
annaabi.ee 
