V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
õun ja naine. Vihmast roostetanud plaat kõlkus raudvarda küljes tuule käes edasi-tagasi. See
tänava poole pööratud tuulelipp oli kõrtsile sildiks.
Oli juba öö. Tänavanurk oli pime. Kõrts oli täis põlevaid küünlaid ja säras eemalt vaadates
nagu sepikoda pimeduses. Läbi katkiste aknaruutude oli kuulda klaaside kõlinat, prassimise,
vandumise ja tülitsemise lärmi. Kõrtsitoa leitsakust ähmenenud klaasruutude taga võis näha
ebamääraseid kujusid. Aeg-ajalt kostis saalist hele naerulagin. Inimesed, kes siit asja pärast
mööda
275
ruttasid, ei heitnud pilkugi nende lärmitsevate akende poole. Ainult mõni kaltsudes
poisijõmpsikas tõusis vahel kikivarvule, et aknalauani küündida, ja hüüdis siis kõrtsi vana
lakkekrantside pihta käiva hurjutuse: «Oled aga purjus, sina vana lurjus!»
Üks mees käis siiski lärmitseva kõrtsi ees rahulikult edasi-tagasi, ei lasknud seda silmist
annaabi.ee 
