Filmis on puudutatud nähtava inimese selga ning samal ajal on puudutatud katsealuse selga ka reaalsuses. Mõne aja pärast on selle tagajärjel tekkinud katsealustel tunne nagu nad tajuks ennast eraldi enda kehast. Sama efekt leiab aset ka kehaväliste kogemuste puhul. Ellujäämise seisukohalt on olnud oluline, et me viiksime kokku kahe meele - näiteks nägemise ja kompimise signaalid, et aru saada, kus meie teadvus asub. Tundes enda jalal valu ning nähes, et me oleme klaasikillu jalga astunud, mõistame, et jalg on osa meist ning läbi Madli Uutma Psühholoogia 19.12.2011 selle saame me aru jala ravimise tähtsusest. See omadus võib samas meid eksitada nagu
Saan aru, sa oled purjus.Kuid mõistus on sul alles. Jalutan minema. Pisar voolab, voolab ka teine. Tahaks karjuda, kuid ei suuda. Miks? Miks? Ja veel kord miks? Jooksen, jooksen nii kiiresti kui saan. Sa hüüad mulle järgi mu nime.. kuid saa aru ma ei taha enam. Lõpuks olen piisavalt kaugel et sind mitte näha. Ma istun maha. Minu kõrval vedeleb üks katkine pudel. Ma võtan kätte killu. Jään mõtlema. Kas sa oled seda väärt? Ilmselt mitte, aga ma ei suuda enam. Ma asetan vaikselt klaasikillu randme peale. Järsku sa hüüad: ära tee, sa ei tohi! Sa oled üksi. Aga see ei loe. Ma vaatan sulle otsa. Tuleb peale nutt. Sa jooksed minu poole. Ma ei oota enam, ma tõmban killuga üle randme... Vajun liiva peale. Sa tuled ja haarad mind oma käte vahele. Sa ütled: Palun vabandust! Ma vastan sulle: Liiga hilja.. Love. *Armastus on nagu nakkushaigused. mida enam neid kardetakse, seda vastuvõtlikumad neile ollakse. *Armastusega pole mõtet peitust mängida, ta leiab sind alati üles.
Saan aru, sa oled purjus. Kuid mõistus on sul alles. Jalutan minema. Pisar voolab, voolab ka teine. Tahaks karjuda, kuid ei suuda. Miks? Jooksen, jooksen nii kiiresti kui saan. Sa hüüad mulle järgi mu nime.. kuid saa aru ma ei taha enam. Lõpuks olen piisavalt kaugel et sind mitte näha. Ma istun maha. Minu kõrval vedeleb üks katkine pudel. Ma võtan kätte killu. Jään mõtlema. Kas sa oled seda väärt? Ilmselt mitte, aga ma ei suuda enam. Ma asetan vaikselt klaasikillu randme peale. Järsku sa hüüad: ära tee, sa ei tohi! Sa oled üksi. Aga see ei loe. Ma vaatan sulle otsa. Tuleb peale nutt. Sa jooksed minu poole. Ma ei oota enam, ma tõmban killuga üle randme Vajun liiva peale. Sa tuled ja haarad mind oma käte vahele. Sa ütled: Palun vabandust! Ma vastan sulle: Liiga hilja Lihtne sõber ei ole Sind kunagi nutmas näinud - Tõelisel sõbral on pluusiõlad Sinu pisaratest läbi leotatud .
annaabi.ee 
