Eesti kultuurilugu
Keskajast uusajani kujutas mõis endast
tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju. Seal asus
ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või siis maarahva hulgast tööde juhatajaks
värvatud kubjas. Mõisa omanikud ise elasid linnades või ordu-ja piiskopilossides. Mõisa
hoonestik koosnes elumajast ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Nende ehitustehnika põhines
olulises osas maarahva ehitustraditsioonidel. Talutubadest erinesid mõisa eluruumid
siseplaani, klaasakende ja kohati tapetseeritud seinte poolest.
15.-16. sajandi vahetusest hoogustus teoorjusliku mõisamajanduse areng, kuna kujunesid
soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus
oma põldude laiendamiseks. See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö
saanud täielikult mõisamajanduse nurgakiviks. 16. sajandist kuni 18. sajandi lõpuni toimus
mõisamajanduse areng mõisatevõrgu ja mõisapõldude laienemise näol
annaabi.ee 
