"klaamani" - 1 õppematerjal

Eduard Vilde

Ükski Eesti kirjanik polnud lugejaskonnas tekitanud nii rõkatavat naeru. Lugejad harjusid Vilde naljaga ja nõudsid lisa ning seda Vilde ka jagas aatsakümnete vältel ajalehe joonealustes, kalendrisabades ja eri raamatutes. Naljajutt võis pilgata riiakat ämma, juhmi külamatsi, kerglast rätseppa, häbelikku kosilast, vanapoissi ja vanapiigat ning muud seesugust. Nii sündisidki Eduard Vilde naljajutud nagu ,,Ärapõletatud peigmehed" (1885. aastal), ,,Klaamani emanda kosilased" (1887. aastal), ,,Pill pingu taga, toru toa taga" (1888. aastal). Vilde naljajutud meenutavad oma pööraselt veidrate olukordadega, aga ka osalt tegelaste poolest noore Mark Twaini humoristlikke lühipalu. Eesti kriitikas kujunes Vilde 90- ndate aastate algul kirjanikuks, kellele osutati kõige enam tähelepanu ja keda rünnati kõige teravamalt. Vastupoleemikas väitis Vilde, et ta võtab aine elust ja ei ole midagi parata, kui seal esineb nii palju pahelist