Erilised inimesed, kes kella valvasid, täitsid selle päikesetõusul veega. Kui kõik vesi oli välja jooksnud, teatasid nad linnaelanikele sellest valju kisaga ja täitsid anuma uuesti. Nii toimisid nad kuus korda päevas. Veekellad olid väga ebamugavad, kuid selle eest näitasid nad aega ka halva ilmaga ja isegi öösel. Alles hiljuti võis ka Hiinas näha vanaaegseid veekelli. Üksteise kohale kivitrepi astmeile oli asetatud neli suurt vaskkkatelt. Vesi tilkus ühest nõust teise. Iga kahe tunni ehk "ke" tagant, nagu ütlevad vanad hiinlased, riputas vaht tahvlikese välja, mis näitas, mitmes "ke" läheb. Pole raske mõista, milleks oli vajalik niisugune katelde asetus. Valvuril tuli täita ainult ülemine katel, aga teised
hambad kätte lööd? Need halastamatud timukad käänavad sind vahetpidamata armuunelmate, armukadeduse ja meeleheite hõõguval röstil! Tütarlaps, halasta minu peale! Anna mul hinge tõmmata! Riputa tuhka lõkkele! Palun sind, kuivata higi, mis mu laubalt suurte tilkadena alla voolab. Laps! Piina mind ühe käega, kuid teisega kallista! Halasta mu peale, tütarlaps! Halasta mu peale!» Preester väänles maas veeloigus ja tagus peaga vastu kivitrepi nurki. Tütarlaps kuulas, pilk temale suunatud. Kui preester hingetuks ja jõuetuks jäädes viimaks vaikis, kordas tütarlaps tasase häälega: «Oo, mu Phoebus!» Preester roomas põlvili ta poole ja hüüdis: «Ma palun sind, kui sul veel vähegi südant on, ära tõuka mind eemale! Ah, ma armastan sind! Ma olen nii õnnetu! Kui sa seda nime lausud, kisud sa kogu mu hinge hammastega puruks! Halasta! Kui sa põrgu-laps oled, siis lähen ma sinuga kaasa! Ma olen selle täiesti ära teeninud
annaabi.ee 
