"kivistunumad" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kiriku ümber surunud. Kuid kogu sellest linnast nägi ülemdiakon ainult tükikest sillutist -- kirikuesist platsi; kogu sellest rahvamassist ainult üht olendit -- mustlastüdrukut. Raske öelda, mida see pilk väljendas ja millest sinna see lõkendav leek tekkis. See pilk oli liikumatu, kuid täis hämmeldust ja rahutust. Ta sügavas tardumuses keha läbis vahel ainult mõni juhuslik värahtus, nagu tuulehoog puud liigutab. Ta küünarnukid olid kanged ja kivistunumad nagu serv, millele ta neid toetas. Ta naeratus oli näkku kivistunud ja paistis, nagu poleks Claude Frollos muud elavat kui ta silmad. Mustlastüdruk tantsis. Ta keerutas käsitrummi sõrme otsas ja pildus seda õhku, tantsides provansi sarabandi. Kärmena, kergena ja lustilisena ei tundnud ta selle koleda pilgu raskust, mis ülevalt ta peale langes. 1 4 0 Rahvahulk kihas ta ümber; aeg-ajalt tegi kollase ja punase kuuega mees sõõri laiemaks,