"kivistunuks" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Põgeneme -- ma aitan sind põgeneda --, läheme kuhugi ära, otsime endale mõne paiga siin maa peal, kus on rohkem päikest, rohelisi puid ja sinist taevast. Me armastaksime 320 teineteist, sulataksime ühte oma hinged. Me januneksime igavesti teineteise järele, me kustutaksime väsimatult koos seda janu oma igavesti voolavast armastuskarikast. » Tütarlapse vali naer katkestas preestri jutu. «Vaadake, preestrihärra! Teil on küüned veres!» Preester jäi mõne silmapilgu nagu kivistunuks ja vaatas teraselt oma kätt. 1 8 8 «Olgu,» vastas ta lõpuks kummalise õrnusega, «solva mind, süüdista mind, kuid tule, lähme siit kiiresti minema. Homme sünnib see, ütlen ma. Greve'i platsi võl-lasammas, sa tead ju? Ta ootab sind. See on hirmus! Näha, kuidas sind häbivankris sinna veetakse. Oh, halasta! Ma pole kunagi varem tundnud, kui tugevasti ma sind armastan. Järgne mulle. Sul on aega pärastki mind armastama hakata, kui ma sind päästnud olen. Seni võid sa mind