V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
paremat ja pahemat kätt päid purustasid.
Imelik, et kivid kõik ükshaaval alla kukkusid, selle eest tuli neid aga tihedalt. Argoolased
tundsid ikka kaht kivi korraga, üht vastu jalgu, teist vastu pead. Oli vähe neid, kes pihta ei
saanud, ja juba lamas palju veriseid surnuid ja vintsklevaid haavatuid tormijooksjate jalgade
all, kes üha ägedamalt lõhkusid, kuna neile järjest uusi mehi appi tuli. Pikk palk tagus
vahetpidamata kindlas taktis vastu ust nagu kella tila. Kivisadu jätkus, kuid ka ukse kõma.
404
Lugeja on muidugi taibanud, et ootamatu vastupanu, friis hulguseid ärritas, tuli
Quasimodo poolt. Juhus oli kahjuks vahvat kurti soodustanud. Kui ta tornidevahelisele
platvormile oli jõudnud, valitses ta peas täielik segadus. Vaadates ülalt alla tihedale hulguste
parvele, kes valmis olid kiriku kallale sööstma, jooksis ta galeriil mõne minuti meeletuna
edasi-tagasi, paludes kuradit ja jumalat mustlastüdrukut päästa. Tärkas juba mõte minna